Sunnanpósturinn - 01.10.1836, Blaðsíða 11

155
©ettbibtéfib/ (fja 9Í0. 6).
„ÍS 6 I a f s e q n" ,
^eféi St;rltfogn tsefut fijá méc f>ann fánfa ab nú
ge'tt eg, vinur mtnn! bovtb fév fregn um nýa bóf, fem
qnab eera fornin tnn, einúitgié tíl itottntrlanöfíno,
nefnil: framfjalb af a'rérititiu djotnir; eg Ijeft ei feing;
ib f>etta fraraljalb Slitfiné ab fja, en fftrt fjcfit* mér ftá
oetíb ómfu <tf $efé tnnifalbi, og naéntí eg, ab go'buc
rómut eerbi gjotbur ab furau; funtt ottaft eg ft;rir ab
verbi metib tt'fajt fivf, fem ntenn ffrafa og fféggraba á
glebi funbttra, fá mettn fvo ab fegja ei eru atlé gábír, og fjor;
ber untfjyggjufamtegann cptiríánfa ofurliba; «n cg get;mi
ib mér, ab láta ffpiauft t Ijóft mt'na einfalblegu meinfttgu
um fe’rfiuab fetta, fjartí! fieféí íjotntv 6irtí(t rnér aug;
Uti til auglitié. ÍPab fcm mér ít;mtí t' fyénum vera getg;
vœnlegt, er auglt;ffttgin áfjrffranbi 25ovgfycbtngs bréfib,
^voré ftsfunbi íjolntv fjeític á ft'batt ab 6irtaft, ab mév
ffilft, fvemuv t' elbi og reibarjjvumum, entt 6fíbvtbrt og
fvjófganbt bogg — en eg ec eítté og fciv fjavbfuírubu, „eg
6t'b abtefta'', votta eíttntg, ab ^jolniv, fó ei vtrrí ann;
avé, enn ffrié foma Ijáablborna nafna vegna, muni eí
leggja ntannbóm ftttn á fiamt, fem f>attn valla metuc f
anbanégáfum mebal víttnumann — eg fftl órbtb ciné og
mt er algeíngtb f fieféu lanbí — fvab f;ottutn fjátffage
verbur fcrgt «b fanna, meb famattbutbi víb rít amtara
vittnumanna, á fjvorju famt cfiaujt bygggir feféa, t' fané
atigttm mjég fnittílegu famliftngu. (£tt ftemttr et mev
til fug^crgbav ttfivvegutt feírra fjogra máttavftólpa, er
ftanba unbir tt'marítiitu íjolntv, fem cptir formáia fyvfia
battbfitté eru: tTytfemi, ícgurb, ©amtícift og 0tO-
fcmi, fvo f;év er e( ab dttafl fyrir vtblt'fum bvetffleifa