Rit þess (konunglega) íslenzka Lærdómslistafélags - 03.01.1790, Blaðsíða 2
150 0.0. tlm £iáa« &cngflu.
géíagjlns iofðvec&i tttgdn.qr mc& f etta ttcrf;
efnioar, at fporna »iö fr't, at j>«r Uttu eptir=
fteööar af (Íógií og rif = ^rtft í íanöinu, uer&i
ecfi BÍÍ&itngið í grunn ep&iíag&ar, 03 eptirfomí
en&r uorir firrtir fjefju fvo ö'prmata 6iar3rœ&i«
me&ali, án jsefj at bera umforgun fpri nocfru
eöru í fjefj ftaö; fmra&aufi, at giora öengfTuna
jjcegri, foflna&ar* 03 »an&a minni, enn fnin er
ná, femuíeiöið at fpara ttma, 03 ef meguíegt
uceri, at giera liáina lángbeittari, enn jjeit uer&a
eptit öengjTuna.
9)íeb p»( ná einginn, pat mír fé funnugt,
fjeftr bíngat til fulíucegt 6fí gélagfinö; álit eg
fprir fTpt&u rnína at feiga barum f)»at eg »eit og
meina, en játa fó jafnframt, at mér fé um
megn, at giera fat, fcm »era cetti, og ftáífr
»il&a eg. (Sei&ij eg / at feir fem meira og
betr ttita, bceti baneiö, og lei&rétti me& ^>6g=
»oer&, f»o at óf¥ gélagfírtss nocfurnegin fpUij,
og notin »etbi lán&a oorra.
§. 2.
(þat aímenna mebal,fem f>ér á Díor&urlenbí
um, f)»ar fTáttr t'tbfaj, er bráfat í fta&inn fprir
&engflunaá3ðlanbi,er: at Ieggia liainaá fteítt,
fetn eg jjclb par megi meö femu notum brúfa,
fcm (juar anttarfía&ar, og fol og bengfTu far
meb fpara.