Ármann á Alþingi - 01.01.1832, Blaðsíða 39

39
fcm fptgir «m6œfti peirra, á noffub ebruoffi (játt,
fooaö mjog Iftiö á»nui(í paroiö. tþcirra (uigmvniöic
cg ráö t)röu áumbreptt/ almúganS ran|l: þepröifl cigt
framar enn áör, og fió cittljoaö fynni aö oiröaft
ábáta oaut oiö embccítiðocrP feirra, fjá tjröt eigi
auöoelöliga ráöin bót á fof. fþaraöaufi fjafa ern*
bcettiðmennirnir Jaö álit f oííum (íitöum, aö fieic
fétt fonúngfinS fijðnar, og ötagi fof (tunöum framac
()ané taum emt almúganó; allt fjetta munöt geret
Jjaö aö öcrfum, aö lanöémenn fjeföu (ftiö trauff á
fulltrúum ffnum, ef feir oceru aííir embcettiímcnn.
Qjaö er og enn rifgángt Sanöfjfngitefnöanna aö gloeöa
almennann fijéöaranöa, og aö oefja almenníngS cptir*
teft á opinbcrum máíefntim, er aptr leiöic til Ijáf*
ari fjefffngar á ftnni borgaraíigu tiloeru, cg H( fram*
fara f framfocemö og oelgengtti. C£f aö emb*ttti§*
mennintir fem (jafa fietta framar oörunt tíl aö bera,
prött einir oalöir ti( fuíítrúa, pá næöi(l eigi fseféi
mifi(o«gi tilgángr, og eg fc effi bttr, enn aö 2anö|jfng*
iðnefnöin pröi pá mjogfoo gagnétftil fprir (anö oort.
®n ef Sölanö cetti aö fjafa fameiginligt 2anöfpfng
meö ©jálenöfngum, fá gœtum oér fiá eigi fenöt
aöra fángaö enn embcettiímenn, fjoí aörir cnn feic
ertt ei ftso ctföir aö mccla á öanffa túngti, eöa foo
funnugir þegöan og ftötrm Sana, aö ipeir féu feeric
íil aö lepfa flfft eprinöi af (;enöi, fooab (anöinu oari
sngn aö og fómi. fþctta ec pot mfit ftviöja áflccöa