Ármann á Alþingi - 01.01.1832, Síða 105

105
fem margir abrir ðteegir, cg jparámebaí jþilffipas
ceibarnar.
fj)egar á a((t fs etta er (itib, $á œt(a eg, ab pifs
ffipaoeibarnar uerbffulbi, ab menn fcu pcim ýlibýoític
cg eigi métgcngir, cg ab menn f)e>br ffubíi ti( ab
$cer efíift cg aufiff, fyelbr enn ab fiíim fari í;nignanbi
ör fcf fem nú cr. fþab er effi meinfng mfn, ab
ceibiffaprinn ffuti »ero f fptirrúmi fyrir fanbgagn*
init, nei, engancegin, (;e(br (;itt, ab (anbgagnib ff f
fprrirrúmi, en fjáfarútuegrinn eigi tjatirœfifi:: ab
lattbgagn cg fjáfargagn gángi fjcnb I f)cnb, og (It;rfi
Ijccrt annab tif alntennitigra f>ei(ía cg framfara.
2Ib enbfngu ucga eg ab tafa mér { ntunn orb Staté*
rábé ^agerttpé (1771) tií itprrar pfircegunar: „Jpitts
um mifilcœga oeibiffap, fem fáftr er { cpiitn fjá cg
á (;af út, ft;(gja öanbrcebi og ocbbúb, fjíjitgfía erfibi cg
áf)cetta, f)ann ittfjeimtir mifinn fofinab, penfnga úts
legg cg árcebi, frcmttr enn einn mabr fái fu((ncegt,
cg uerba fc{ fíeiri ab ^iáfpafT- ab; (ffa er aubffilib
{(tjcrnin flífitr útnegttr á t)ib á|lgfcmu(ag bánbatté;
eigi fjann nú ab framfpígja fltfttm ceibiffap, getur
()ann ei Ijagab fér cbrucfft enn bónbi, f»ab er óftms
(iga, og famt má »ib t)fir(it ceibiffapar ó oifbum flcbs
um unbrafi, fjoab (ángt óoalinn bónbí femft meb fitt
uppátcefi: ()oab (ftib f)ann fcfttm uppdbíé cg oana
oftar fprir fér mcebu cg oogun, $egar nepbiit fjrýjTir
()cmtm til öb úteega fér atoinnu, eba Ipfiin labac