Rit þess (konunglega) íslenzka Lærdómslistafélags - 02.01.1783, Blaðsíða 112

210
0. o. Um c'ímm'&ar*
pecta á betc wi& Söíonö, ^v>t rnaöfar eru fjar
nógir, ofl at jjeitit gengr áliinn eingu fíÐr, etttt
at qoifajtífrinu. 3) gijía ftttnir ÓI nteb atmg*
Ium, ctt $at er einfanliga fjafáíl, og ftaílöart
lattöáfl. ilttt rauöa orma |>t)fir álnuttt ocenjt;
og f)it fattta cctla eg v>er£»a mttnöi, ef aunglarnic
ucertt egnöir meD lifanbi ámame&fum, eba jafns
framt meö fiorumobfum, og jTfelftjíi, fem gncegt
er af oíöajt (joat »ií> ftáfarsfíbu. 4) Jpeftr eg
jtálft meö oerit uttt ttcetttr ttma (j>oí á liófttnt
begi tiáir |>at ccfi) og jtet oeiöbann ál á ©Caga
tX)0rpii, er ^ar faííaj þeftaítjoö. SSarpa
fá er 3, 4 og flunöum 5 faóma lattng, og fmá*
riöin ár tttió=fpunnum (janpi. $>ar fem eigi er
abbiápt, og fanör erunbir, má ficegliga oaba
át meb bi)pri enbann, ebr í)ta fram meb laung*
ttrn jliafa, og braga foa meö lanbi fram, ett
^á aptr á lanb, er oiö femr. 5) Jjefi'r eg eittí
nig ftet, at jijíimenn t ^cIlTíngtaeyci feint um
goelíö, focftu nibr f0i’ftt á príggia álna öiápí
ft)rirlanbi,meb óattnum ogmargofonar jurtumf,
og fórtt aptr tií fprir begun, og oar f>á farfan
full af álum; en jiafalogn er fcetttajt til pejja.
6) iþá er entt fat ®anir faíía ctt tatre 2íaí,
fettt pera má at £eita megi á vora tángtt at
IþCEtta ál. ^lbferbin er fjannig, at jieir báa til
fccri ár óf iálgtt jtlfi, priggia fabtna eba tneir á
lengö, og óinba oiö £at rauöleita ortua, fem
ábr er utngetit, og renna foa nibr at botni; ett
$á tafa peir aptc grunnmál, og báa foa meb
fcers