Rit þess (konunglega) íslenzka Lærdómslistafélags - 01.01.1790, Blaðsíða 20

20 £ P. StúPMma níSfit.
iíleif, er umftöir leiDir uppí munninn, 03
orfafar fmltft watnðrenfli ár mttnnfirtlunum,
at unörunt fcetir.
3?ábóía (epinyctis), er ein tegunö af áfontu
er fér át fent oarta, öocfrattb eör foartleit
at Ut og mio3 oibfocem, rtft menn fjana me&
oalbi burt, fegir (Eattfjeufer (játt oeröi
flunbum at (jinni oerjttt á fomu. Jpit táttnjfa
nafn benbir til at 6ola óefji fent optafi fonti á
náttarfeli, er eg ftálfr eitíftntt féb 03 repnt
f»eftr, máfíé og at réttara f£ nátt* cnn
nábóla.
Stálúé ftá lúfafótt.
3?ávtúi(l ftá riltilí.
Slíaglceta (atrophia ungvium), 03 faríttegí
(gryphofis), eru ncerjta lif tilfeííi; i enu
fprra féntr fá óttngun í negturnar, at ficer
jiorna upp og oerba at tómu |»riófiri, eru
j)tíng= og reformar, er fotna t ^enbr og fingr,
en at fibufitt ftaupa fram i negíur, óftattb-
an orfef far tií. 3 enu feinna tilfetli oara
negtur alít á fepcftina, en miócfa á óreibbina
og oerba fem fmáftcer á órnáíga bi)rum.
ijsegar einfioerðoegna greft ttnbir naglðrótum,
mifir noglin opt ncetingu fína, og! má rima,
en ennr ni) foma í ftabinn, f>á fattaj at nógl'
iná ievft fram af.
sftálabofií ftá t>oft.
Sfíálgt fiá grcebðt, og
3íafablót> ftá blóbnafir.
S^afœta