Margvíslegt Gaman og alvara - 01.01.1798, Blaðsíða 84

cqí&’ 'emitii engic fmáífoeitiar, r>cít>ut 'pöat
fjfolDuguflu féttarar og prífum of$ iucfufœla^
toíD njótutn {scírrat œru aD {jjóna fprir ‘Pd*
ur f)ér meDur ofó; meD f)oerju ntegum oiD fjafa
■jjá ceru aD Jjéna ‘pDur? <e! ná fje eg forjf,
fagDi eg enn frarnar, aD eg f>eft MaupíD H
ntig og glcDur paD mig af ítjarta, aD enn fttin*
ajt f)ó foo góDir ftifínir í fjeiminum, fem, einé
cg {>eit fprftu friffnu, eru ftítftt tíl aD þina
Ijoett oDrum. €g cetla {efó ocgna aD fpggja
<PDat góDa tilboD, og biD aD etnnboert pcfar
togi ná af mér jfígoélin, foí fau fveppa rnjog
foo aD mér. «&oorr tnaDur tóf aD f>ícea af
fuflunt f)áljt og fagDí: {aD gleDDi ftg, aD eg
oceri foo gattianfamur, enfénarínn minnocett
fprir utan Dprnar, og bann munDi bera %
«D ná af mét flígoélunum. 2g lét Ijann fof
gjera fetta framnii og fom aptur ínn % fam?
gocemíD. UnDír einð og eg fom inn, fjtópí
ctDi aílt fatnqocemiD á ní) á móti mér: auD«
ínjáfafti fénart! einfaníega oar £ar einn, fem
fom ttl mfn og fagDí: {jét eruD framanDi l)écna,
$erca minn! géti eg fjénaD ‘pDut \ ttocfrunt
l)litt, l)aftD fér aílt oalD aD jftpa, foí jpaD
ffal oeta mér f)in mefla áncegja, ef jjét oiijtD
untta mér tceftfcerié aD fíjna ‘pDur oott minn*
ar eptiifaungunat til aD féna ^Dut —
íjeft ttána fltap tcefifceri, foaraDi eg, {>oí eg
{>acf enn {iá í nóit aD fei’Daft áfratn fengra,
«n jfjat e& eg gét ná enga fjejfa fengiD, gjeriD
W