Rit þess (konunglega) íslenzka Lærdómslistafélags - 01.01.1790, Qupperneq 132

132
& P+ Um 0ápu; fu&u.
anbrifnir meb iárngiorbum I2), er fá nptfemí
fejja, at bráfaj fann tit fubunnar íitití pottr,
en f>á er 09 naubfrmíiqt at fjann fé innmár;
abr í ofnmtjnb eina (§. 8.), at ecfi q»et)fi
loginn t fnnttm efra parti ftanné. @t«rb
fétiíftns oerbr áqoorbut eptir fapu tttagni, í
fíótutn fápuoerfum er jjann at ntinfía fofii
4l atin í jtoermál at ofan, 09 at Iþö't jíapi
biápr.
2) íunna ein ffór ebr átna, er eg falla lútac
fá, fjoart ofíunni er ^ellt £egar til er báin
látin (§. 4.); í>átt er pannig gierb: nebars
íiga t (tenni, foofem 1 eba 2 ftoerbattbir frá
botni, er íegb grinb pftr utn ftana fwera, jtal
gtinbin, einð og tunnan ftálf, af eif, og foo ná*
in, at ecfi fé fjoert gat nenta fmgttrð »tbt, ofan
á grittbina er íagbr feáímr, tnotta, eba ftóra;
fler, ftérutn ^oerftanbar ftpcft, og fíban ajfan
at ofan , látin ftaj gegnutn florina nibr í
nebfía part tunnunnar, ftoar í fettr er einn
jjani eba fponss nibr oib loggina, til at tappa
átum látina t»á til fsef) fétnr.
3) Siórs
“) $>»ílífir fatlar mmtDu met) netimt funna at
órúfaj bccöi í Ittunarrerfum eg »iD Ipfié fuDu,
t flaD Itinna litlu, er btrDi útfieimta t»í»erfnaD,
tímafpilli og toefalDt dlDáncpti; <5cíav brúfa
Iþá at fílDarlpftí! fuDutn »iD ©autabovg. ®iá
ptjpfifalfle 3t«vbog 3, 3íavgaug»