Margvíslegt Gaman og alvara - 01.01.1818, Blaðsíða 256

, gjjjíöu fjcrM’? t lanöinn, on' íjcngöii foöiiróítnísns
tippá ^áa eif. ®g niöttr&conöift af forg, og fáí«
irn'n oavö ítrtjgg, af foí tniíí foönvlanö oar troöiit
.tinöir fótum; augu tnm oórn ta'rum t«mö, og ángift*
örfullar tilftnttíngar ^ífím gagntefiö ntig, í»á fagttc
fattngttr oafti ntig á nó- SKitt f)í«vta oarö oiö f>aít
joo Ijett,. fem ®oa!an, f'cgar öún beinir fíttg, og eg
glaööijf af fteim margríöóaöa fantfattng, eregfjeoröi
allí t fríngum ntig. ^pá er eg íeit tipp, fáfeg í frtftí
aUinunt tjnöiálcga iljcttn; allörtöir, úngiifólf og öortt
gengu utn fríttj, á grafi»0j:nti>u oellt, öenfuött glaölegti
t f)ring, og oóvu pefá á niiílí aö týtia Dlóntin, cr oórti
íjíngaö og fáng»ö innan ttm grafiö. gttglar jíugti
úppt eifttnnm og fmppuöu af grctn á grein, og lœfivnic
tófu unöir famfaune foeina og mct)a. Síílí gaf gleöi
til fpnna; Xftartif og Xftír;* fátu í próbilegiiitt íauf*
jlála af Sg7)?rtus»it»t, og ínmbit fer franfa af róá*
um og fjólurn, enýópur falíegra barna fljettubu ölóma
feftar tíí öö próöa nteö lattfjMann. ®g fá lífa oitt
tmnn 3íbí>alíat>, ^«nn góöa aamla Sonúng, og ifíetri
er eg jkcFt fmföi, er aliir gloöött fig á f'effu faguaö»
arianöi af góöoerfum fínttm, cn glctfinöu allri jarö*
ttefft’i mœöu. @g girntift aö fom« á jscirra funö, ocj
ttteö fárrt laungun breiööi báöar öonöttr mtnar út á
móti jieim, en $á I)öarf mjer ^efái fón, og vattjlire
fagöi: „ 3 oörttm fieitni f#r öogöitt fprjt fítt fttlltí
laun, farjjot, mirja ! og pvófa @uöé ocgtt, jafnoci
^á, pegar jfammfóni pinni opröafl jseir vángíátír."
Sgoafttaöi, og fat ttttöir fatua páfmaoiöartrie
á átbacfanum, ^oar eg áöur oar, en oifái fauit erfi
fcoovt ftelöur tttig f)eföi örcpmt, cílcgar fón fjeöí
eu— mitt fjiavta oac.róícgt, og mttt fálanpplóft.