Útvaldar smásögur - 01.01.1823, Blaðsíða 57

»
ímtgátigcfl: og t)ort*ö famcti/ og í>iS?íats
mcgc fjá bt'úDit; fíncr fycir biuöíauptö,
feni f)úetjt)t cDut íeofbift fieim, cflegac aD (ftafl
cnnaréffgbat enn í fítfjunni. 8tfa oftéf pets
iiv €jat cftö jþartrt, aí> 23cóöguntctr fettöa
f?fföu 23túöum fínum f 23róöcc*f?enb
Pönö, tii teifnð um, oö niö fprfíu f)entug«
Ieifo œttu f>a'E f)íá bonöa fínum o a a » o n.
®ícnn máttu Itfa óDut örepc íohuc ftncc aö
biefjtt, en ef íonut byöu fCc fcnta t>íö mentr
finc, uécu Jxec fjtcjc quiffettac, en fjoert*
It'eggja aftéf fjretnt petuc €jat. Sciö bauö
bann aö bitja fít-lDi meD Janóccfé, cn áDut
par fat) tneD ©eptembcif ifipaDi aD brúfa
pcppíc til ritgjítöa, og pfír bofttb eb!Dt
$ann tneiri oíufemD og ftemtun t umgengni
tttanna, enn áDur oar fetft t <2?acöari£i.
€n-—fjéfjann fattnínn, fr>o aD fegja, enD*
ttrflFapaDi fiDi 2\úffo finna, og tenDraD!, míDt
í fietrra fáftctDié« og tttHiftDa»mprfvi, uppfrœD*
tngar fjéé, cn uppfjefpi f>á' tif telmáttar, 0\íf'iD
íii éttalegé V'ciDtð ce ftDan, meD jteíð éDum oaps
anDt og te! cefDu ftcíDémaft ttí lattDö og fjé*
ar, oantiff bonum famt mtDuc aD útnjma túr*
annafegutm fprtrtccfjum, álpftttnum og ftDum,
fem ce otlDu foDa oiD bané af náttúrufari fyavD*
gérDa f)jarta. Jpatm fann faD oei fjálfur cg .
fagDí fot t -^oUcnöi, fjegar f)<tnn feinna fiac
ferDaDtfí 17*7: „í£p bejt ftöcö mtna b>
jlfetííatit K uffa, cninig fjáffann tef|f m?c ’
fcít aö jtDa.u «f)óimm bvá 03 tif |éf$ 4 ;