Ármann á Alþingi - 01.01.1830, Blaðsíða 128

128
256nð«fort* (©rípiir fwmmö, eg fagbi mfna
meiníngu um fiab ában, xDttwnöttt;! en fiér baunnr
engin ab bprja ^egar £ú ttiftt; íáttu fia'ab fab wcrbi
f á meira enn orbin tám. @n ecfi get eg orbíb oib
ban pcfar@tg()ttftts, fþjábálfttc minn! í $etta ftnn;
fab frmir ab oífu úngum manni ab gánga ft;r(fí
ur «tf barbagann, pab famir úngum rnanni ab
I«ðð!<t fptfiur útá natnéfaK til ab ret;tta pab, ef
mifib íiggur á ab foma|i pftrum pab, fab funnt
og ab oprbafí, ab pab ftefbi fcsmt úngum mannt
ab fara fprfiur uppó fiein penna, fíegar engin oiíbi
nerba fprfiur til fiefá, en $ab firmir enganoegin
ab eg fianbi fte'r og taíi einn, parfem f>ér eru foo
margir menn Þtrbi eíbri og repnbari og fjpíoitrs
ari enn eg. 3)?un eg nú fara ofanaf jieininum,
og gefa peim rútn er oiff.
25ib fefci forb l;neigbi ^án&ftfon fíg bjúpt
fprir mannfjelbattum, og fár ofanaf fieininum, og
pángab fem l;antt l;afbi ábur ffabíb; lagbi nnbír
fiatt og ttagabi npgíurnar. @it fem ftann oar ofan
farin, oarb báreifii og furr í fitngfteiminum, fiofab
fumir Ipfiubtt rabu ^>ónö«fonftt;, og fiófti ^íitt
ecfi ega oib, futnir þe'Ibu (tenni fram, og fogbu ab
efnib I;efbi oerib faílegt og nptfamligt ef ftann
í>efbi oerib fioí oapinn, en pefé gattu mettn ecfioœttt;
ítann fcefbi fiá ffjnt oiíjann. ®pttr ab petta ^afbi
gengib um Ijríb, jlá i pgn ab nýu, pof I;oprr