Útvaldar smásögur - 01.01.1823, Síða 20

Í48
cá afjlatnSð $onúng6 tefoí ttttnu níö pnn! —*
.pétra minnl £aD er eínfiénetbt [^jorta ^
batm mctut paD oa einfíé! ölabut tiíÐi íjcntrs
bctfa geftð $DUt í><sÐ og ð’tl veralÐat tieiDí, fut
egtt) D6tmöeta4)attarog itf cg faitt. €cí biöí*
oí!Í fjálf til f>anð ntet til eiðnat, en [>ann til
tnín ', emimgié #etta fínum tii ítanDa, og £cg*
«r eg uilDi balDa bonurn !>)« mét mcD tátutn
ntmum oa biíÐlátttm, fíeit bann ftg burt úé
faomt mír.um og fér, fiegat í>ann (filDi oiD míg,
aD ftó eg 1>efDí mátt bœta biminfmé fceiu uiö
tíiboD minnat petfónu, uiíDi bann ecfi fmððia
beifa eií'fö' fulla af fceluni fotit* f>ab, aD ftemja
nocfutt óttpgDat oetf gégn 2íöoIpbt.
£)! 2}DaU?eiDut*! anfaDi ^onúngut, fú
®e(íit þó ecfr bané búlfa petD. #ann einn uta
ret’bjfuiDa aUann fcann raifia féfjóD áflat íinn.-
at. €g oií téttlátut* oera, og .ffilafét aptut
basté meit enn furftaíega toetcugleífa. «f)atm
'cíifaDt og elffabi £ig «t í)6ft, #ó bann flitt ftg
putt ftá fjét, f en ájlin til oínat b«nð og tií
ípgoatjnnat, gécf — í foo eDatlunDuDu btjófli,
fem mé— jafnoel ftam pftt ájl bnnö tií
2l&*ibett>at:; • ■ . ‘ -
'3 þeffu fciii fom fat ftam £t«lménn#.
iD Cbttfiján. Dfptfnt ipiít af auga^brúm ,
t)ons, og blacfanDt fjálfi?»^óttt af ellu b«n$
faft 4>Vnn laut ^ottúngi' allt aD fótffet b«né,
en tétti fneggt 6v fét aptur, foo lángut, feni
bann pat tii, og t fuattaujíi ápavpíiDi tfon*
úuginn ^anninn: