Útvaldar smásögur - 01.01.1823, Síða 138

foswetfé át&tjgsíngu ©fctftné, oö fpníi %
f^tfoaftinni os fílfinu, og f>eilíubu fjcnni Jiac
tnaratfl í>úfttne<t fcgnaðac ^tóp, fem cífjcnöi
^ejfWínnu. $ó utDu fi'Dat fv« nocfvunt
siótparw f>ennav pmiéfe-gtc fntánct fet>I#v upp«
fejlic gegn l)ennv og^ jþá f)ún oið ^oifuftu eíO*
Vefu l)eclií)finé oav « fjefó ©amEcmu t>#Iiunt
nálceg, ffaug, oiÐ feinuflu fíotbcib $ef6, fettl
feenni til þeilmre qt>eöju gecf meö loufu púC*.
ti, «D osnöa, ein byfiiuCála t6t»- biá vánga
bennav, og trap túfoífFcnn i?aupmann, ev
ftiSD (f«mnit ftá aD bafi fjennar.
eg)aji Satcín / átt gurfia tTíe*3iCoft
fpvjia grunb»0U tif uppbefbav ftnttac eg_ lucíu
að f acfa, cg DpgDatíega umfcimaD í)*num JjjjD
«lía tiD, meD Jjöí f»já pátct íTTiíía fieDugt at
vetja fjann felíutn cptit fcefafta tnatti, piDuc?
fettnði fcann og PtD pe'cuvs DauDa fiennar oin*
áttu ttúfejíi, og untfeunaDi, ecfi einúngié me&
foí, eD b*fjö í>«na þá upp til ©tjótnar*
tiftiar í jlœtfift vecalöat t?elbf eptit
jjann, belDuc meb jot aD aDjioDa &ana eptip
mcctti t fefé ©tjórn, etut: leynífcga ab tfF»
|a nttb btnni, til fjeilla og ánœgju affta 2\ú(f«,
aflt aD fjcnnat rófama DanaDagti i7»7, en
loetugt jseittft funni fó ao f e f a eDuc f P t i f a.
Petuc f>inn SHiHi DepDi, en íít eptic ftf
ininnmf u einbteré fiífá fábeyvöafia ©tjócn#
®ta í Pecpiöu, tyvws HFa X>ecclbcc*fafaii