Ármann á Alþingi - 01.01.1830, Qupperneq 57

57
ítn&octtittu, $»t fiá 2irín(íimittn má jít ðónga ó fjóí,
Iffafom eínn pre(íur/ en fteftr mifíu (ítennari 93er»
elfe til fu;ggíngar; og fieftr fo mifib ab befaía t;(ir
þanbeíéoerunum og bambunum, fem einn fi;(Ius
mabur,forutanntargra ftanba bereifnlnga, bogl)oíberf
og foraitflaítir, fem lóngt pftrgónga einé embvtttiés
mané magaliga bréf(frf»erí og bomí;aoerf,og verbttr
forfarin ótf £»í banfía fprofi, fo mó eittn apínftint,
for fatten! »era þcrrra f róttgi enn einn prefíur.
Sií fiefáa cerupólíar eg, tttatt ab »iija í;rófa
mig fiáífum, formebelfí mfné neja befienbtffapar
meb bó»ebfiabené menn og mfn bugligbeit, fTínfs
(>eit og ferbugbeit f p»f banffa fprofi, uppfofngab
mig tií. SDIen for ecfi ab tilíeggja mig of fíóra
(srtt, »ar eg, rigtugt nof, ecfi utan unöfrafmfffnt,
men $ar eru ecfi fiór forffií ó í grnnbinn, men f»o
forlót eg entbcrttib igjen, roig tií pftrorbuligt for*
trpbelfe. SJIen jeg fprirfppr mig, om jeg ecfi er fo
uppriftugur mabtir fem eittn ftmpiíí bónbi, og lítt
betur 1 »ífíb tne'r marga prefia, fom, utan ab fttófa
mig fjáífum, futttta — ncrr fab ffal gilba — ab
buffa ftg bebenbttgligar, og fptféa meb meiri atts
jienbugbeitunt enn jeg fjálfttr! fþér jtulub, mín fel! ecft
ftnna einn. Ðg b»oríeibié fannbáSítmann beffpíba
ocfur fprír,ab »ér foríauitgunt ab aftafi meira enn ftmps
lirbóttar, faruérfíonbum ffuHtfoo bórrifarret (car*
riere p,e. jipbu, en„ívaret// býbir »agn)fent preliar?