Ármann á Alþingi - 01.01.1830, Síða 133

133
og »em eitié og miitbugiv ntemt/ eitté og forfebut
ooriv; »év (fuíum ffafa paí> fpvtv fcttt, aö ef m«ös
uv otunttt: etgt ft'tt ocvf fjalfuV/ $á vinnt engin
p«ö fyvt'v í)«uti, alívafíff foo, ab eigi fé fjálfti
íxmðt'rt ftoííufl; oév (fuíuitt fj'alftv penfja, oév
ffuíum fj'álfiiu tafa, oév (fuíum fjálftv fa'va og oimta,
oév ffuturn fi'álftv foffa pab fem oév oiitnum, og
fiab afít fem mejí oév geturn í etníngu og meb
ct'num í>ug«. 3>ó mtm fava betuv. 5>ctt« cv
fiefs« 2flfsfngfs ttfgángttv.
S}éx téf {u''ng'þeimurinn fvammf meb fjjavtaníigu
épi, foo gíumbi i aKrt almamtagjá ttpp og ofan.
„íLifi bánðf! jLátttm {«ð ocvð« fcm frattn fcgtv!^
(2>án&f táf aptuv tií ovba): Sfíu otí eg fegja tybi'V
aoejctiitn af mfnum eptivfánfa og vet;n(Tu, ábvavanbt
geftfíávvat’tftta, fcm ab oífu mœtti oevba ab notum einé
og í fovneíb, á mifíu fíeivi flóbum á tTslanðf, enn nú
ffebuv. ©g oeit meb oiféu ab mavgt oevbuv áfatt í
fegu minni, og fumiv funna ab oita betuv, eit pab
oeit eg famt, ab nocfub oevbur eptivteftaoevbt í
í;enni. SDíín gváu l>ár, mittn eptivfánfi og ntín
lánga vetntfla íepfa ntér ab fegja {etta; eit fnu
baitita ntév Iffa ab íiíta ft;viv annari obfpnbni eitit
pefé ntaué, fem betuv oeít og betttv fettniv, ef ftantt
$á leibvéttiv mig oiitfamfiga og fótnafamíiga, ein^
og eflum bpvjav ab geva; fienum ffal eg íúta,
|>ann ffal eg fjeibva af fnavta.