Útvaldar smásögur - 01.01.1822, Síða 9

imn ©typFtöt* ♦ f£nct«í af ©u&i; <tt 1jít fðn»
06fcatc0 fítt ftilí twa, mcí> frcpti cg fteíug#
Spn&i at* lciDa cinurSfanti nie&br«tur fina tií
bet’Dugri ©uDéfrecffngar eg í>í>rftinafc meD DpgD.
ttgu ííferni/ og tíl «ptur|r>«rf8 ftó lejlunt og
guDíepft-
«t)gnn fénnbf, líné eg ácur er 6«ifi&: oö
Ijbetjum eitrum mannv bcrrt a& Dfyrfa (§3u&,
famqoœmt dtrúnaöflf jíímm og I0gum ifiu®
lonöe; fénn&t |>ó mifíu ríítari 6triána& enn
6&ur, eg gjer&i rafa marga Diftí almúganá
tim ©oDín. QjílDi Jtarámót élftg Ceremoniu-r
eDa ftöi I cBuDe&brftm eínúngié fem átJjfyÐ*
anDi tetfn forir fanfalega menn, tíl «D letDa
tneD guDrœfiiega tííbeiDjfu ctnfaiDra, en $ó bjarn
aní ireinjfilni og góDann tilgáng aÐ eera marf#
toerDujt otD aOa guDrccfni; c@ far f)mn eac
fannfíccDur um eeifieifa mörmlegrar ffpnfemv
til aD fá grublaD ívl gagné étl @uDé oeru,
íjeaD Dtrmt gftgdtna fycri Spefrngc tmi
wpprunc cllcfl þluta rottu'eu í)onum, PiíDt
í)ann meD earáD og íotníngu láta tala unt
<5ut>Oómjtne eDli, en ntattt anraD í)jal þat
um fvnDfamlegt og jfbhlu eina, einfum
íráarí&ifct, fem eíana (Bu&i tnfltinlega bretjlíí
leifa og lefi;, og einé |>ó ft>o nefnDu ©peftA
fem rafti upprttna ovfaFír aOá fro léngt, a&
<Hu&6 tilveifl ^ac m«D gjorDífí cfafím.
€iné jfpfamíega DatmDí ^ann um Frapt
23cencrinmu, fetn er foo miftli>agur f)íuti af
.©u&éí&þrfun; pvf eefi ffeptti ^anti |eim