Útvaldar smásögur - 01.01.1822, Síða 18

15
fcatm fjœdcegut ötiombfemi, e»n 'þótt Pytlpí^
jboftnet) SíppoUine/ bceti fjaD ©oöa^foat ftamt
„aD öDEtötee ocect uitcafiuc allca tnaunö á
„ bane D^gum," aD Ijamt qoaDft „dlé ccE*
„ cct wtta, nenta #aD eina, aD fjann vifot
,, tdcí nettt
0oo nitfill foecDémuc og DogD, foo upp'#
bpggiieg fínníng um &ana og ftDabót og |)aD
ófeppiö, fícf ecf: cnn«D enn DtegiD fff>íuna ftá
mergum áDut bíinDuDum atigHtn, ffjnt fann«
letfa »g DogD ftgtanDi pftt (ðfltim og Piffu í
DbtDíegutn gíanfa; afrefaD foilihjm Cœrimeift*
öta óDauDlegt lof meDal allra góDra og Pituttu
manna fíDan um aííac alDít; bettaD upppap»
cmDi 6ngD6m 2<t!?cnu manna, en faflaD tftD &
fjinna cBtl»u*Díu1nc*anna ftígómlegu og f)ójfaí
legtt fáttmngar. ^eitta 6iit fór ftvt f>retnattDí
6r ft6 ári, ept t fsof, fem ©ófrötie f>eiDu: tóp.
cgtnit l>ané fjeíauDu oD íennu, en unDit eitvá
— f>oaD og tfDðfí et íjiut'fcUl ctfbtagDó manu -
fjeíguDu efunDat = og fjaturé * metin fjané, fem
ftmDu fít l>afta og oanfjetDur «f bottutti ft. tt 'a,
en ótá'oecmDit og teiipffugit: aD meD lcrrDómi
|jan§ lauDifi f>apt oo ímeífa 6 fetcta munaDatí
Uft fþepc f ttn tat 46 6ra gamoll, fepptu
óoilDarttte n ©óftatte gáfaDann tí&i? í ffólDi,
öDttafnt 2frtftopl>jnee, íif aD famfetja ©ieDt'
fpii bomtm tií l>&Dúngat, og lítu leifa £aD f
2ít!?ettubofg, ba fteiD mifill ftamanDi manna
tatftanaaD fomimt ttí ^cfyuför bátíDm boloa;
]pitD vat fallaD 0fpin, fuiit af bittaflafectDi