Útvaldar smásögur - 01.01.1822, Síða 22

om: oí «(t» Cfáövbcígt) og. ðtjécnctfofift
icoituD aD oarDseinjí/ prDi ©iCrate&/ fettr
OuOneitíiri og ofrifi&maDutv «D táDajl «f
Degum, D^aD j)amt mcD áfsfb ftafDí og fécf
fó rccDa mjog fro & Silniágatm. ©éfrctce
toottaD*. PiD aíít $etta tenjulegt fhfttugltmÐi eg
eDaíitmD. fcm grunífealiajíí ft g&Dri fameitjíu
einní. Q3 nir í>anö nocfric (jííDo rœDur fyonúttt
tíl oamar, »g Sœrifrcínn fjaíið piató og cpt*
irfpígfari rci£ upp tíl fama/ en — 6 mcDtm f>an
t>ar aD bitja ðiíttinn aD umbem fáfjcmjfu
flné óngDémé, fFipaDi SXíttutinn fjonutn aD
fetj fl ti.Du* aptuv o« fiegja. €tt ©óEtatca
jpurftí ecfi jjclDur ^aíömamté píd. ©jáífut
ftóD {>ann upp, gfaDur t DraaDi, og BílDt fram?
«r gD íaga fpnrmcdum enn tif aD rctja líf fitt/
meD mannDóméfullum og ttgnavfegum tómi/.
PfovhugfaDa, fnjalia rcrDu til máléparnar, ^octr*
ar f)C jta tjifjalD oar: „ 2lD í)aíi jjá f fprffa ftnt
„ ð ceft banð, fuBt 7tugur, tucettí fpvir fjeivta-
„ ©ómjtóíí, bciDDi |oí ÍDómeníur fvantav aD
„ meta gogn fjauó og, ójfcvDuv cnn ovDfcevi, foV'
— fagDt fjamt — „ yDac cr jíylöan aD œf«
„ Híttvíjt» mfn aO feojct yDnr famtfciFa,"
$«tin rafti fjeirn fíDon gángfejfava famí
b«nDa gögtt fír upp frd fpvjíu vótum, og fonn*
aDi Jft» rcv« fprottin af eftmD etntti og
b tvi ^civta, í).oc?la f&ftnnu f>ann t>eföi lciDt t
fjóá bvcvva fcfti ba»» feefDi uftí, og anfaDi
gvcintlcga bpcvjum áfjc?vu<pófli i tnefitufar 4*
fiogun. $ti fennunav, a& i>mm enðinn (£t\§*■