Útvaldar smásögur - 01.01.1822, Síða 44

44
fcir fíámfelítJ fér 6 tigmiftu 93ötð<tt*itiarmö tff
vevÐjfuíDaDá fbrlffuaaríoffutí fyn feirra uppreift;
Sfllic jöorfiarmetm, fem eprtr tftrDu i£efð*
«m ei)©ilagöa ©taD, vdru fafnaDír ft tocfiitiu og
Decittu ntíD (Félfíuöti epttc anDfoari fifiuroeaaií*
<tná; f efifir fetía ÍoFfini barff fteitn uicD <Éír«
JPdtber tlTamiy, DretfDí |>oD ttijut jíélfingu
eg 6n§tfr tu meDal f>oerð mannð barnð, ofi itifti
»&feh>mn í öfjðnutn <tSra, aD f)\)crt og ettm
fcjófl oiD ÐartDa finum, ftof [>vecr mátri fiar ffjóta
fér ttnCan forDœtnínfiu ?■ f)t>ern oar fjav aD
framfeíja, nctna foveíDct, uáfranDur, frœga oiní
sa nóbóa, fem f»o opi befDu oogaD líp Hnn
tií öarnacofi freifté ollum 'í Sjftegnt l>armflíceitt
eg ecfi gcuið ftví ttpp mcDal fjoIDanð eptír lóttfici
löfitt, ISfa DauDanð, uné ©anctt pétuc ftcig
ttppá lit(a'I>ceD cfi óoavpaDi faDati mannfjejD?
«nn ^anniun:
„ m ecum vœr, fjœru Q}inír! irDníe
,! S)»aD lengfi letDDir. 2ínuaDÍ>vert ec mj «D
tl tmDitg&ngafl ffiímáía uorð- grimtna og breef*
„ jafulla ©ifit aca, eSefiac aD framfelja fomtc
i, vorar og bora mt(Funaríei>fi blóDJjpvfli’fl f;cc»
e, manna. ‘‘
Q5ír tnefium glófigt fj& jfötvot’&flf i\U
„ góng mcD f'á vctgD, fcm Ijann fottft oeita otí#
t, ja. ^ionuni ncegir ecFi aD (feppa ofó í cpmD/
„ jaoí vía ()öttn cjera of» fefa cg förfnmttar*
t, lega, cn ecft gífa ©fð ítf meD neiiMi ffiíprDt
„ oDstt, eít aD pérfjálftrjAtum ofðfefð óoerDuga/'
n SjtíS