Útvaldar smásögur - 01.01.1822, Síða 86

86
Faupa fiírftv fót flutnmg fat um ftfng, 2fJjf*
fomönöi tignfitmaöuc fettiffe % fjœnu fwrté tife
fíutningé> eu öilDi jíMp fltga & fonö aptur {jeg*
ar l)onum lcitfl ecfi par fjóm.annélega 6 4*>6S
bjatt, 09 fara í aöra fjœnu, fprffc ^ocmaDuc
binnar pœri ecft PiD. — í^jcenuna á eg, önfaDt
i^cóbjattuc, uifjjD fþér ftgla út fprir lefntna?
— £>nei! anfaDi SfbFonutmtööuc, fjoí Dpma
tefuc öD fíunDtt liDinni, ett eg fjafDi t Ijpggju
öD ftgla nocftumftnnuiu fram og aptur ttnt
fjefnina mír til gamanð I foo góDu oeori. €tt
fú Htur ecfi par fjómannðíega út, 09 ect feitm
J taíéb&ttum ófífut*. — Dlítt mœliD f>er, fagDt.
^róbjatcur, ettginn farmaDur ec eg, enDa géf
eg mig öD einá 6 Ijeígh og f)6tiDar»Dogum oiD>
fiutníngum, til aD áoinna míc ^oí frefari fftlD*
Inga — ©oej nú feim gróDanum únglfnga!:
og Datt möc fá ecft I I)ttg utn Jjig, anfaÐi 2ÍD*
Eomumabuc. — 2€*! oiffuD fer, $erra! fol
<g foo miftflega oil eignajfc ffílDfnga rúD, anfaDi.
^cóbjattuc, bcírluDuDítftmíc flDur um úgirttD.
— ^Bera má, mceltt binn, aD eg gjert J3óc
rúngt til, en óú úttir fiú aD anfa mer grcini*-
legar. ^BiD fl?ulum ftgía !>*cna fram 6 í)efn*
ina, en #ú fegja ntfr 2€fintt)rt fjitt 6 íciDínni*.
9?ú! í)oaD íiggur fiíc ^eíjt 6 Ijjarto ? míc ec
fbfn 6 aD (jepra faD.— íþaD eina, góDií)erraf
tncelti ^cóbjoctur, aD gaDir tninn gifiir í jþúngs
fcoaban miftl F#up»crt)flan er íil mí[«gr« ían&a
prt fjafi eg tií 9t fv I fti..