Útvaldar smásögur - 01.01.1822, Page 107

107
ítfðíttta Kfé, fjoar Ijann fiðftifí rába forir fanöf.
€»aMai’ btröu fcim öUa fjíuti, en Jjeic f)?tmt*
Itöu uppfrá fmí JjMD citt, fcm ffplömflott, og
af f)inum fífc.nt quíJ oa matar«oifiir. fþcíc 6*
aœfuíemu 3.nDtánar Jjccpítufi íofjtné aD irfja
jerDtna, fiunba D6ca« 03 fuðKociDac og fjfis
abla og pinna 9UfI«'og filfucmálnia óc bjerg#
um, fpric éfcöjanDi fijfn ©panjfca; cnúcföf
f)ítu Jjeic famt fffcllt ccfcrt annaö cnn íDrott*
m$ fotfarac og baiönir Jjrœíar, boccra fafiaufd,
blóDi mcnn lCPfÐu för ót aD bcBa..
Cofámkus, fcm fcamfjfiDt canf6fnar*fccDí.
Utn fínum, fcétti, aD 3'^ja^ar occcu upptœgir
erDnic oiö Jjeffa gritumu tncDfcrD, og Ijeftu upp*
f)faup fprír fiafni, og fnöri Jvot JángaD aptur.
.ípané áform oar, aD fœtta bíutaDcacnöur i ca
bann oarD ^rtftötj «f foifafuflum brópum fiiía
gcimmu og gróÐugu 5D6ta til aD beita fjattD»-
f apl, fcm óoccfi oac aD gíDi ní áfoctiii f>an^
foo aD b«Jnn of>faDt cdi fpcir föc mcD 200, fót*
gaungu- og 20 riDDaca»IiD$ aD ráDöft; 6 too,
|áfuuDa manna ber fac, fcm fíDat bpgDuc
oacD @taDurinn 0t. jfagá. ffecir ófucfuícsu
3nOionar oócu Jtcgac pftcunnir, óDuc enn tit
orufht fom; Jjeit ólitu ©panffa, fem ocruc-
tucD ccDci náttáru. ^Bopn ^ocDucáf&ttmae
fjefDu átur aufiD furDu og opcömgu Jicjrca og
ffotiD ellum fföiE bpfngu. ©nfutn ttcDu Jeip
t>iffa oiD aD fj.á bcftana, og margtr fufl'fáoíftc
til ab balDa mann á beíibaf'i o« bcflítui unDie
J>otmm aD oeca cinángið femu (fápnu — cíieg®