Útvaldar smásögur - 01.01.1822, Síða 120

1,2.0
berroannci/ «nn f6tt þann pá ítefDi I firf&ina
tmnatm fum fyanDtegg miji, 09 ©æri £atí)já af
fietcum etfumjlum affftœmDut otDínn, @09
t)órr £oí fjœmift l)já fíeiti bónerDfrferum ann?
<tra, bauD í>6n fig fjátf fram |jeim tlnöití®fí
ftfeca tít t)jónaban&$, jegat (>ann fptft fom
í>at eptit tit tTíöttuíbocgar; bann t6f ft»f
boöi bcnat feflinfámtega og fét btúDfaup feirtci
Orap fram 6 Jtat uenjuiegann bátt. 0t —
ell tílfeUi bennat líf$ eptDtufl aD tera ftöbcec,
Jjoí 6 famabtáDFaupgiDeai fejtra (osDu 2\úffaK
meunann í>ec um ftlng tT7acfubot*g, foo btnn«
at bgaífufami ®íafi og bevniaDur fecf alié eng*.
ín griD efieaartbm titaD ni6ta neinð í)jónabanD0
cnDið meb Ijenni, Jioí 6Duc eatD bann foliaDuc
butt til earnat ©taDariné og útfaflé gígtt Húfa*.
um, frá ^perju bann atDvei ftamas f6fl apt*.
ttc boetfa.
Umfdtuc ÍT7aríu*borgac ftamfórtr meb
mifttli 6FífD. fSorgacmenn eetDufí Drengiíega,
cn 2\úffar fóftu 6 mcD fepfn og befnDargirni/,
cn i f>6 Daga fóru batDagat fcam 6 mifii 0»fc,
og 7\úffa mcD féttegri gtimD. @af(aufic bctnD*
iir og meinlauftr qoenn-tctPac máttu |>á allopt
ega jþac fama blutfaD, fcm atoopnaDic fjetiDut
í ttctDi. 3fteD 6I)[aupi oatmjl Kúffum óriD
1702 (oFfuté aD bcrtafa tTIacíuborg, ett (W
flnfleg oar grimD áblaupéntamta, aD cngum iú*
búa bormDufeíc- IjeiburDrápu jafnt níDuc bcsDi
alit oarnactiD @taDfttinð, og PefiaDa íttnbúa,
fatía/ fonut eg betn. €n — «D fcim mann>