Útvaldar smásögur - 01.01.1822, Síða 122

m

«D Z\otrtn bat jpat fratn tmfa futra ftfcéjSEii
»c* bauD nálegum ð«(fum eOtim ttieD ptíegtí
futteift. @6 colDuði CineaíDé ©tjévnatt ieie
Ijana og oarD flca&, fem fjettefintt, af fetjutÐ
fcenttat, «£>ann fjtatf f>6ngaD aptur íeai flDat,
?aCaDt jpcffa paDiólcöU 0tólfu fetit, lagDi fpcit
bana ^miöle^at* fputnfngat og fann ffjótt* aD
gðfut oéru jiar fprír jafnoel beúar fegutD ftcntti.
•£)ann í>afDi I ángDcenn fíntt nepDDuc
iD til aD efta ^onu af areifaleart tic-n f (Föc&ö*
ttPt, öD nafm 0ttofefu £appöcí?m. Sftttí
jtau faman $J3rin$, nefnDann 2ile,vcs Petcévin*;
en J>6 í?tt ð®D fattian 09 f>afDi í>áu foflt ^riné*
ittn miuíli l)j6tcá oð v»íDbj6Di 6 plluiu $oDue
fjané mijPiNrgujtu fptirtotfjum. fþetta foeiD
íperti U’eifaratniCfa foo, aD fiðnn4tiD 1696
ffilDí ftgoiD ^onu.gvej JjaD-^en afÐrif ^ciné*
tné 1718 í)lf)Dic eÆt til ZSatcínac, beíDut fjilfð.
Pítitrs tniElö íegu aD átjffca. — 9?á cíDi fyatl
«f aD aiptajl feinna tneit framac aD jfapi ftnu^
t6f 2\ötrítiu til famoijla 1702 og ficgac bgií
gjÐt.fccft bafDi f s 6c fpcitafá gdfur, aceDjfu
»g DpgDatíBi bcnnat, átiD E707 f *þey oö
giptafl, og pílDt fá bcúDfoup fitt rneD l)mi,
fonnfœtbi *£)ofmenn fína um aD DpgDín eití
pceti títt botin tíl ítonáuðanna oelDiéjfóla. 2JD*
Ut oat oenja, ftegat Kújfa (ginudDe-jljó*n<
cri einboerr oiiDÍ giptnff, aD fettDa eptir þeim
ecDlogDujlu, -fogntfiu 'SÍJepum í oelDt fjaitð, og
»ar þctm oeitjla balDin otD •fjofiD, cn aOt unD*
Itl'á'D t l ^ráDíaups Ijátípar* C6«vtnn (Sons