Ármann á Alþingi - 01.01.1829, Blaðsíða 63

63
ed’t »mte<vt’íum ncitt «f £ctm leyftltgu meðelum,
fern fiattfca of3 tií í>ot>a tií ab betra oor fjev; ett tií
ftefá at> gcta vitat>, fmerttig férþoerr eitt|rafiir
ftíutur/ férítoer eiuftef fOflott fém|i í)e|i f eerf/
tií fsefé ab géta fecft fér&oert mebaí/ feut fantt
ab (ianba ofá til boba tií ab betra eor íjer/ itu
|)eimtifi nú nót’ra'm fsecfíng ttm férljoern ein<
fiafann fcíut, férftoerja einfiafa fýfTatt og fér&eert
mebal tií eelgengni/ fem er ttí innatt eorrar fiéttar
eerfafn'íttgé, fiel án fiefáarar fiecfíngar gattngum
eér einé og í fioíu, og efl eor eerf eerba l)álf*
eerf, og gétum ecfi fteitib buglígir í eorri fiétt.
Jpann eeit ttú, ab $areb @ub eiU ab eér fíulum
»era bugíigir í voni íiétt, fi. e. gjera férbeertt
ftlut og framfoirma férftoerja ötbefn, fem í;ct;rir
tií eorri fiétt, uppá fiann befia og bagfoccmafitf
Utáta, fá oítl I;«nn ttf«, «ð réc ffwlom leit« Jieirc-.í
«c f eÆ{ng«r, fcm fi«rtil titOctmtífi. f)«iin fapp*
fofiar £efs»egtta ab utoega fér fieféa ^ecféngu, og
fab ó toettuann í;átt, fyrfi meb fiof, ab «ttf« af fieím
uppfpcettttm, fetn til rérw á unð«n þenum, por
battn bctbi leé finu rit, fem tií eru óbrctranbi fyané
fiétt, og íítur eptir fieim máta, fem beir bugligufiu
af frnná fiéttarbrcrbrnttt fplgja; og $«cna’rfi meb
fiof, ab reyn« fjálfur boert ein eba ennur brept*
fng ecfi fcrri betur, enn fiab fetn ábur oar tfbfab,
«ba fTeiri mebeí ecft fr«mbjébi fíg bmuim til nota,