Ármann á Alþingi - 01.01.1829, Blaðsíða 87

87
$eim, fern es uatb t>ittfiVCíi fjjá &úfé&ícnbunum; en
nú tóf t;ftr fiegar eg »ar orbín »erffijóri feirra; f>eir
uilbu ecfi &ítba mér f neinu,fjelfcur ráfca fiólftr oinnu
ft'niti einé og eg minni. @g lét mér (fprftu nctgfa
afc gánga á unfcan feim mefc fíarffemi og trúmenn*
ffu, fi»{ eg þugfci fieir munfcu flama|f ffn afc fplgja
mér ecfí, en brábum fá eg afc fietta »ar ecf'i nóg,
eg »arfc opt afc fegja fprir í;»afc nú flplfci jíarfa, ab
nú ffplfcu $eir ficetta »ifc fsetta »erf, um finn, og
fcprja á feinu, en pegor ficir opt og tíbtim f»er*
ffellufcuff, og fórti ftnu fram, I)»afc fettt eg fagfci,
fá eg ofc ecfi trtátti »ifc f»ofcúifc ffanfca. @inn
fcag fallafci eg $á til mlit, og fagfci f»o: pib »itib,
pilítar góbir! afc fcúfs'bónbi ocfar er fjufur, og
ab ftann fcefir trúafc ocfur fprir afc límtfca fitt
gagn 6 mebait; fjaib fsifc fá fjálftr fcoor mínftin
ifab er ab folfja fcamt weifan f rúmiiiu. gn af
fi»t (>ann oiféi, afc fjalfcan fer »el afc margir efca
oKir rábi, þuar margir eru, og afc fjalfcatt oerfcs
ur fcúbrjúgt K»ar tnargar eru ráfcófonur, fiá
í>eftr Kamt ffipafc foo fprir, afc einn af ocfur ffplfci
rába fprir ocfar aílra fterfum; en eg aumfaff
t;ftr I;enum fprir fiafc, afc (s«nn þeftr ocrifc fvo
éOeppinn afc oelja mig, fi»t eg ^lýt afc oera pcfar
óf>cefa|tur til pefé, far mér oerfcur foo Utifc fem
ecfért ágengt f f»f; en mér er meira anut tiitt
gagit ftúfébóttfca míné enn foo, afc cg »ilji láta