Ármann á Alþingi - 01.01.1829, Page 24

24
ftömHtxmöðt mftöwf, fíU'bjá emt mefn offíopt
i gébi/ og f«t fcféoegna filöcet ó fócsþoföt m'ð
rtnnuþjú ftm þítmt ísar ecfi í;ib minnfía ffpn&raflb
ó gott itppelbi, cta ftefé nptfemi, b«t fteféocgtta
eng« ttmforgun fyrt'c fálat eöa lft’«m« fscof£«
t>l'á fét eD« eDtum, en íét f>at> mtbir tilfclíunmn
nteb ellu, líft einé og fá, fem á aleigu ftna í
fltebarmálinu, og bleppur burt til ab fjá eittí)oab,
fem Þettum fspft'r gprniíegt, og Iietur fpífu rába
faffi, boert fíóbib gángi foo lángt upp mcb abs
fallinu, ab fjárinn tafi aíeigu ftattl eba ecfi.
SDíér fsófti nú ffipta um, fsegar eg fom til fseféa
mané; Í>«nn fyrt'rlct't mt'g, og álct't mt'g ct'ns
og annann Hrofs, fem fc'r oatri fettbur af beíoub*
um ftreppffjórunum, (foo titlabi fjann fsá). £im»
irnir benfubu nú ^ér einé og annar|fabar eptir
^efbinu; allt't: á btrnum fyn'tlttu mt'g, og borní
t'n et'ns, fsótt fsau oeeru ýttgri enn eg; alíir feHubu
mig „trít'Durfctunft^ mér til mfnfunar. Í)úfóí
bónbi minn g«f engan g«um «D méc í oDtu ffynf
enn fsrf, «D í>«fa fem «I(r«mefí g«gn «f mér,
fpoab erftbi mitt borgabi fem meft af uppelbi mínu;
fjefbi ftenunt og eigi oerib fsab foo mjeg láanbi, íjefbi
l;ann farib ffpnfamliga aö fsoi, en ftann lagbi mér
nú rniHlu mct'rfl og firáng«r« crftDf á Iterbar, emt
famboDiD oar «bli mínu og «löri, og gaf mér eigi
meiri támfTunbír frá fof, enn ^imim fuHorbnu,