Ármann á Alþingi - 01.01.1829, Side 48

48
óttyefnMtt/ efcít meti etrum orbum: «b íáta f.tb
betrnba tjarta fóua ftg í útoortié at&efnum.
©n af peféum mótum getur einúngis eimt
verib véttur, fv>f fannlcit’ttrmn ee etnn, og er
pá ecfi ab furba, p6 mcrflur foarti pfi'r pof, ab
$0num tifleðgili eigi aflt gott fprir fiab, |þ6 {jautt
leiti (SttösriHts; f»í feír, fem ecfi pecffa fann
tetta oeg tif ab leita fefd, feir leita pefé, f raun
cg oeru, ecfi framar, emt fá leitar ab peitn |tab,
er bann oifl ftmta, fem oifltur f bimmoibrt ficfns
tr á aflt annann |fab; ofl géta ftannig ecfi orbib
ni6tattbi pefé fprirí;eitié, fem fltim er fléftb, er
leita ©ubérífíá réttiíifln, framar enn fá oiflti, er
fiengur eptir rángri fiefmt, getur fttnbib fann
fíab, fem flann Ætlabi fér ab ftmta, ámeban oifl«
nnni ecfi léttir af þen-um.
6RepnfTan, fem l;efír orfnfab pefénr fonrts
anir, l;eftr núfontib mennumtil, annabfl»0rt, ab
rengfa (Bttösotöa fannteit’a, fnr fprirbeitib ecfi
^aftt framfomib á fér, fem pó, — eptir jpeirra
eigtn meinfitg — flnft réttiliga leitnb (Swösrtfts,
eba, aö abfftlfa pá fonnw (Sttösöyrfttn frá oíí^
um wcralöltgwm fyflwnttm; jþnb er ab fíilja
jpamtig, nb fenn ©ubóbíjrfutt nlbrei fléti fónt ftg
f oeralbligum fpfTunum, mtflw {tclöttr féw jfiaie
f£ftölig«e fyrir ítftnft, á fann I;átt, ab fá, fem
Itflfli fífl miea pfanf veralbligar fófTanir, bragifí