Ármann á Alþingi - 01.01.1829, Page 96

1
£wíi penfttgum né feiptt ffl(íeigttit?, fceífcur Dðtbi
eg íiuf tií flt> frfltnl)flíba enburbét jarbflr minnnr
fem be|r; fó eg ab peníngarnir pannig fcrúíafcir,
fitrfcn Uíngtunt meiri óuept/ fpvir ntig og foeits
arféíflgifc, en p6 eg þefbi feipt fvrir ftá faffegttir,
(tufþelbiir ef eg fceffci látifc ftá liggjfl ó ftttus
ftotniitutn; en pegar eg oar fcúitin afc foma jerfc*
unni í pafc lag fem eg oilbi, onrfci eg fceim fé<
munum fem mér urfcu afgóngé, tií afc fflitpa
falfegnir, cfca annafc fem fcorgabi renturnar.
@oona fcelfc eg ab allir Ættu nfc fara afc, og
einé fceir fem fcúa ó flnnara egtt, einé og eg
ó ffcr|ftt órunitm, en fó I;elfc eg fóiiguritt cettí
(tfc lóta fafc fcofcorfc útgónga, (tb fó leiguíifcí
fem fceffci enfcurfciett fína óbiíiójerfc foo efca foo
mifib, fem {>ann aHrflnófcugaft fpntti afc ti(s
tafa, mcEtti fcúa ó jerfcunni foo lengi fent
fcann oilfci, oib fsantt gamla leitUimaía, cg þoerr
af fontuti fcané eptír t;ann fem fcann fjólfttr oilfci
fcó mefc fceim (filtnóía, ab fotturinn afc minjffl
fofti fcélbi feburftné enfcurfcótum oifc lífci. fþú
fegir ecfi fcpffcingjunum fprir futtnan fró fcoí fcoafc
eg rafcfca fcérna, eg fegi fcetta foona afc gamní
mínu; eg fceft ccfért oit ó fcof.
jjin ©mtttt: ftöalreglflit fem eg fceftr fcrúfafc/
er fú «ö oettft Ætfð bycgtu: «f fceyf; fcana fénfcí
prefíurinn mittn tner einé og tttargt annafc. Jjattit