Ármann á Alþingi - 01.01.1829, Page 106

ioó
ecfi repnt íutr, en tií fiefé nb gáttga úr jíugga,
í>cf? eg revnt og práfab ðfít gömallt og nj;tt,
og boetfi látib gamlann íanbéoana og barné
oatta, eba nóúttgagjjrni blinba mig, belbur Þeft
eg farib eptir fiol fem mér l;eftr rej)n|t befí.
ítefi eg ecfi íótib bab f»vla mig nb mér ^eftr miés
íucfaft einuft'nni eba toifoar/ einfum f fsoí fcm
íteftr oibfomib iarbamrft, |iof eg beft opt foms
iff ab fiui/ öb eitt eba annab atoif, ein eba tmnur
fiíjprtni þeftr olíab ftui ab ecfi beftr tefiff. tyctta
í?eftc oetrtö mfn ftotta aöalcegla I búffapnum.
®n meb aílri pef&tri oibíeitni er eg pó ecfi font*
inn c bálfa leib ennbá ab pecfja buffapinn; eg
þelb bann fé einé og fCát’t'n, ab ftantt oerbi albrei
Icetbur til fuíls; en pab er aKtéiib betra ab oita
nocfub enn ecfért. Slnnaré belb cg ab ef margir
gérbu eins og eg, og bceru ftg foo faman a eptir,
f á ficrniufl fieir crbi lángt t búffapar fiecffitgmttti.
fjxnra oóru nu aöal „cegluona fettt eg b«ft
fplgt I bítffapnum, og farmeb crtla eg ab btftta;
f 6 má eg ctitt géta pefé. ab eg, auf fieirra, I;efi
fpígt pot Iteilrcebi fem fóflri minn gaf mér, mebaí
annaré, á bepaitba beigi: aö láta ed’éct tcet’ifcm'
ítjáltöa fcm méc byöi'ff til at géca oöcitm gott,
og pctta er einmibt orfefitt til pefé, ab eg beft
fagt fér feititan fabla af ceft'fegti minni, ©jceti
pab crbib fér ab einfioerjum notunt ft;rri eba