Ármann á Alþingi - 01.01.1829, Síða 208

208
foeitúnga tií l;iné fattta, foo oib wetbum alíií
fanttafa, pab oerbuv ocfur tií 1)agé og vyrMngar.
fyjópólfuv. <Sf eg beft gagu af $of ab
ttanba oenirnar pá oil eg géra fab, en mér fipfir
eefí ab eg fann pab ecfi, pú csttir ab féntta mér
pab, gömlt maðttt!
2íöfm. (gg eil géra tiíratm til fiefé ein*
þoerntfnta feintta meir, en ttú er eigi tfntt til pefí.
^ntwDttt. @g pffabi ^eífí ab ftepra ttocf'
ub um bebanbíingémátann af ftfft.
Stgf)ó«tttc. 2®! crtlotrbu nú af flab, gömlt
möbwt:! S)Iig lóngar tií öb pepra meinfttgu fiína
unt foo marga í>íuti ettnfiá, t. b. ttm öllt $öö
fem ipénöc ttl öö eeeftö og í>ycöö tún, pof pau
cnt ðfurttm ocfar pérna f ^slönöf; um pöb
l)V0vnig mötttctfc reröf beff úögnýttöc og mötí
búnöc; um jöfnotvgt mötöctegwnÖönnð ftn á
mt'Kt ttl búötýgfnöö, og fleira.
2íöt’m» ®g ffaí géra t;cfttr pá úrlaufn er
cg má, feinna meir, bcsbt um petta og annab, en
uú er bagur ab foeíbi fomittn, og tnál tprir
t;cfur ab mata|í og fjá pcftir ft;rir ucsturffab,
j?omí fíeiri pfngab entt pib, ab ári, pá bib eg
pcfur ab fjá til ab peir ffríft nefn ffn á ffefnfnn,
og eiité oerbi einí;oerr t;cfar eptir, pá ffrtft I;ann
eimtig uafn fttt á ffefnfnn, foo eg oiti poab margra
eg má ocsitta, dntö leiöf yct'uc förfíSÍÍfgö, og