Rit þess (konunglega) íslenzka Lærdómslistafélags - 03.01.1789, Blaðsíða 41

S. P. Um KolfoeiFuri,
131
ci áöinnr, fcgfonar falffamfctníngu flafa farri
menn faliat Cafment, og £citt fjat fyit »atn0*
Ealf. SvómDertar giortm j>at meö fymfu
mótt, fnofem af falfi og fyftru, jaröóifi og
tctni, og folluöu fjat rnaltha; fiunóum bíonö*
ubu £cir petta mcö oari, tóíg, tioru, qooöu,
eggiaóoítu, ofli, blori, fcári (fein enn er tíöt),
faímíafi, brcnnugcini, nattta* og &afur8*6lóöi,
og ótal fleiru *); ftá atlir, at feitin ^efie
orfat í;iuð mcfta, ncfniliga, narit oatninu
at eta ftg innt falfit, en mártim jjcim er fianba
f íopti einfomu, oílir fcán meiri fíaöa enn
gagno, eör at pcir f'orua Iángtum fcitina.
Sigi nantar pá, er fegia, at í oatnðfalf flfult
brúfa fárnleir eöa rauöa fsann, nóg er af vföa
f leir^odtum á JSölanöi, og fama munöt
gplöa um fleinfola of¥u, er nefnb féfi at
framan (§. 18. *) nótu). SRerfufi er tilraun
fá, er foriot, franfFr bqggfnga * mciftari,
fpci ffemmu giort (jeftr, meö lifanöi og lefíiat
falf til famants blanöat; fann ffann, at |
lifanöi falfo mót premr af almennu Ief¥iubtt
og fanöblenöuöu, vel famanbrart og flcgit,
^aröttaöi fíiótliga, og fpracf' eingannoeginn
oiö purfittn, en £efj er at gceta, at f>it ÓíeflP*
iaöa falf f¥al »era funörmalit ábr, gieris pat
nnnat&oett meö fTeggium og i flampamplnum,
ellegar fooleiöiö; at falfit er látit leflfia ftg
ftálft t fríu lopti, ^oaroiö pat öettr i funöc
og ocröv at tttioli, fiöatt er pat purfat foo*
3 2 lengi